Metsatare toidujutud: september 2/2

Septembrikuu viimastesse toidujuttudesse sai paras ports kala, natuke tragikoomikat pähklitega, üks järjekordne matkaahju küpsetis ja lihtne õunakoogi retsept. Lisaks muidugi pilte meie argistest õhtusöökidest. Mõnusat lugemist ja kohtumiseni juba oktoobris!

Minu tore kalamehest äi toob meile alati head kraami. Nii enda püütud-suitsutatud kui ka paremaid poenoppeid. Näiteks need räimefileed Skandinaavia marinaadis on viimase aja hitt. Sõin rukkileiva peal võiga, muud polnudki vaja. Lisaks kanepiseemneleivale meeldib mulle Ruks. See on kuidagi mõnusalt nätske ja mahlane, täpselt minu maitsele. Mis leiba teie peres isuga süüakse? Äkki on mul mingi avastamata hitt.

Räim ja rukkileib. Eestlaslikumaks vist minna ei saa.

Siiani mõtlen sooja tundega tagasi ka meie suvisele külaskäigule äia juurde, otse mere äärde mändide vahele. Saime perega kaasa teha ka terve kalatripi: õhtul päikeseloojanguga paadiga merele võrke panema, hommikul heleda päikesega tagasi, et piiluda, mis seekord saagiks on. Kokku oli kaheksa kala, sealhulgas linaskit, ahvenat ja kokre. 

Sai söödud nii suurepärast suitsukogrepasteeti (tehtud värskete ürtide, hapukoore ja paprikaga), värsket äkist röstsepikuga ning muidugi ahjusooja suitsukala. Lisaks maiustasime hõrgu suitsulestaga, mida müüdi lähikonnas. Armas oli vaadata, kuidas papa ja meie pere väikseim liige kahekesi õhtusöögilaua taga suitsulesta sõid ja jutustasid.

Liigume edasi koriluse juurde. Pildil värsked sarapuupähklid meie metsatee äärest. Neid kasvab siin nii palju, et pea iga päev näen oravat siin lähedal hopsutamas ja tuuseldamas. Sarapuupähklitega on ka üks tragikoomiline lugu. Ühel päeval sõitis külarahvas siit mööda ja jäi nii huviga pähklipuid imetlema, et auto veeres kraavi. Ja ikka päris korralikult. Meie auto on küll üsna vanake, aga aus nelivedu, nii et kuidagi sai teine auto kraavist välja sikutatud. Meie auto sidur läks küll peaaegu õhtale, aga külarahvast ei saa hätta ka jätta.

Naljakas on kraavis auto juurest otse tatra juurde liikuda, aga selline see eluke on. Kapis ootas pakk tatart. Kellel veel kapis tatar ootab? Või sööte tatart usinalt ja on teil äkki mingi hittretsept? Mina tegin sellise lihtsa tatra-köögivilja-tuunikalapaja:

Vokkpannil (sobib ka paksu põhjaga pott) kuumutasin õli ja pruunistasin kergelt köögiviljad. Seekord läks sinna sibul, varsseller, suvikõrvits, porgand ja paprika. Siis lisasin tatra, puljongikuubiku ja kuuma vett ning hautasin kaane all, kuni tatar oli pehme. Lõpus segasin sisse ühe tuunikalakonservi (suured tuunikalatükid omas mahlas). Väga maitsev sai, tervele perele meeldis.

Tuunikala leidis kasutust ka siin koduses pitsas. Põhjaks kõige tavalisem pärmitainas (kuivpärm, soe vesi, jahu, sool, õli). Katteks täiesti mitteortodokselt ketšup, rohkelt juustu, kuivatatud punet, sibulat ja tuunikala. Ahjusoojalt suurepärane.

Muidugi olen ka jälle meie matkaahjus küpsetanud. Pildil on üks kaerane-kaneeline õunakook. Mulle viimasel ajal väga meeldib osa koogi jahukogusest asendada täisterakaerahelvestega. Need lisavad tekstuuri ja paraja portsu kiudaineid. Ning enamik magusaid küpsetisi sisaldab viimasel ajal mul lisaks kaerale ka banaani. Viimane lisab magusust ja mahlasust. See ahjust tulnud soe ja magus banaanikoogi lõhn on eriline. Sarnaseid kooke teen päris tihti. Hea tee kõrvale haugata. Retsepti jagan muidugi ka!

Lihtne ja mahlane banaani-õuna-kaerakook, 26 cm vorm

• 250–300 g puhastatud õunu, väikeste kuubikutena
• 200 g küpset banaani
• 2 muna
• 70 g neutraalse maitsega õli (u 75 ml, mina kasutasin rapsiõli)
• 70–90 g suhkrut
• 2 kuhjaga tl kaneeli
• 100 g täisterakaerahelbeid
• 140 g nisujahu
• 2 väikese kuhjaga tl küpsetuspulbrit
• ½ tl soola
• soovi korral peale kaneeli ja suhkrut

Pane ahi 180 kraadi peale kuumenema. Puhasta ja tükelda õunad. Koori banaanid ja suru kahvliga püreeks. Lisa banaanidele munad, õli, suhkur ja kaneel. Vispelda jõuliselt läbi. Sega sisse kaerahelbed ja jäta märg segu seisma. Teises kausis sega nisujahu küpsetuspulbri ja soolaga. Kui ahi on kuum, määri ahjuvorm õliga. Sega märg segu kuiva seguga ning sega sisse ka õunatükid. Ära tainast liialt üle sega. Vala tainas ahjuvormi ja silu ühtlaseks. Mina raputasin peale ka veel suhkrut ja kaneeli. Küpseta 35–45 minutit või kuni koogi keskele pistetud tikk ei tule sealt tainasena välja.

Kuigi mul on siin lehel ka üks väga väärt kiire kanasupiretsept, mis valmib poole tunniga (retsept SIIN), siis seekord keetsin supi kanakintsudest. Need olid lihtsalt meie maapõuekülmikus juba olemas. Keetmisaeg oli pikem, aga supp sai hea. Pildil on minu vanaema kulp, mis oli mu lemmikkulp juba siis, kui mamma mulle sellega oma maitsvaid suppe serveeris ja pärast laua taga tondijutte rääkis. Eriti hästi mäletan tema hernesuppi, mida papa kange sinepiga sõi, ning hakklihasuppi hernestega.

Aga siia kanasuppi lisasin pere väikseima rõõmuks ka nuudleid. Kuigi ta armastab klimpe ka väga. „Neid, mis paksuks lähevad,“ soovis ta juba päris väiksena. Tükk aega nuputasin tookord, et mis need siis täpsemalt on. Kuni koitis – klimbid! Muidugi klimbid. 

Üks mainimisväärt pastaroog oli sel korral see koorene brokolipasta. Vahel tuleb meeletu brokoliisu. Siis ostan terve pea ja kasutan kiirelt ära, sest muidu on see juba varsti kollane. Antud pasta valmis väga lihtsalt: suurele pannile õlisse hakitud brokoli, kuumutad natuke, siis peale 400 ml toidukoort või vahukoort ja podista kaane all, kuni brokoli on sulle meeldiva pehmusega. Mulle meeldib hästi pehme. Lõpus maitsestasin heleda sojakastmega. Siia sobib ülihästi ka riivitud sidrunikoor ja sorts sidrunimahla.

Kuna me keedame tihti pastat, siis mõnikord on järgmisel päeval veel keedupastat üle. Enamasti teen siis kiirelt ühe makaronisalati, mida pere väikseim väga armastab. Koostis varieerub iga kord, aga põhi on sama: makaron, majonees, köögiviljad. Seekord siis kurk, mais, tomat, till. Mõnikord lisan ka hakitud viinereid, tuunikala, kikerherneid või rohelisi herneid. Vahel ka õuna.

Lõpetuseks üks värvikas pilt mahlastest ja ülimagusatest sügisõuntest. Jällegi papa toodud. Ta pakkus, et saame kooki teha, aga need on nii head, et pistame vist kõik värskelt nahka. Kas tunnete õunalõhna? Täpselt minu masti ubinad – krõmpsud, mahlased ja seest roosakad.

Mida teie siin septembris head kokanud olete? Kõik mõtted on alati väga teretulnud.

PS! Loe eelmisi toidujutte SIIT!

PPS! Kui tahad, et järgmine uudiskiri värskelt sinu postkasti jõuaks, registreeru uudiskirjaga SIIN!

Kohtumiseni oktoobris!

Sandra