Oktoobrikuu viimasest uudiskirjast saab lugeda hubastest hautistest, juustustest brokolipallidest, sellest, miks ma enam kunagi kaktusvilja ei osta, ja kas meie matkaahi saab kringliküpsetamisega hakkama. Ning üsna ootamatul kombel tuleb juttu ka sünnitusmajast. Mõnusat lugemist ja kohtumiseni juba novembris!
Tegin siin toiduajakirjanik Britt Roseniga taas ühe toreda toiduloo, seekord hautistest. Kiika artiklit SIIT!
Britiga on alati mõnus koostööd teha. Kui ma mõne inimesega tunnen, et äkki ma lobisen liiga palju toidust, siis temaga on vastupidi. Sobib lehtedeviisi söögipajatusi, mille ta ilusaks tervikuks vormib.
Muidugi ajas kogu see padadest jutustamine endalgi leemesema söögi isu peale. Nii juhtuski, et kõigepealt tegin seda hästi lihtsat ühepajatoitu kanaga, mille retsept on mul SIIN!
Seekord lisasin sinna oma köögiviljakastist lillkapsast ja maguskartulit ka hulka. Mulle meeldib selles roas just see rohke liha-köögiviljapuljong. Kõigepealt sööngi pada kahvliga, siis haaran lusika ja mekutan leemega. Suurepärane roog, mida järgmisel päeval ka soojendada.
Siis podistasin valmis selle kalakarri. Maximas oli külmutatud tursafilee soodukas ja sealt see mõte tuli. Panin eelmisel õhtul kala meie maapõuekülmikusse sulama ja järgmise päeva lõunal oli hea võtta.
Siia rooga läksid lisaks tursale ka minu truu vürtsinelik, mida alati karrides kasutan: karripulber, jahvatatud koriander, kurkumipulber ja jahvatatud vürtsköömen. Ning muidugi ohtralt köögivilju: sibul, suvikõrvits, maguskartul. Viimase lihvi andsid toidukoor, konservherned, till, riivitud sidrunikoor ja sorts sojakastet. Serveerisin riisiga. Hea oli! Aga järgmisel päeval oli veel parem, sest siis oli kalamaitset rohkem tunda.
Papa toob vahepeal käntsaka liha, siis teen alati sellist kaua haudunud pada. Kõigepealt pruunistan lihatüki kõik küljed, siis maitsestan soola ja pipraga, lisan laadungi köögivilju ja paar kruusi vett. Hautan hästi madalal kuumusel kaane all 2-3 tundi. Kõrvale teen jälle riisi. Jällegi on see leem ja köögiviljad mu lemmikosa. Seekord rändasid pannile sibul, porgand, varsseller ja paprika.
Muidu teeksin liha ahjus, aga meie matkaahi on kõige parem just tainaküpsetiste jaoks. Ja tegelikult saab niimoodi pannil hautades liha väga mahlane.
Oma köögiviljakastist koukisin ükspäev välja lillkapsa ja brokoli ning otsustasin neist juustuseid köögiviljapallikesi küpsetada, mõeldes eelkõige pere väikseimale. Pallikeste sisse läks veel väga suur ports riivitud juustu, kolm muna, jahu, soola ja pipart.
See oli tõeline õnnestumine! Lapsuke väga armastas neid ja mulle ka meeldisid. Noppisin neid pärast isegi külmalt. Osa tainast vormisin ka kotletikujuliselt. Kõrvale keetsin tatart ja tegin kurgi-hapukoore-petersellisalatit.
Sellist värvilist porgandisalatit olen ka teinud: riivitud porgand, paprika, kurk, seesamiseemned, päevalilleseemned, sool, pipar, oliiviõli. Pere väikseimale meeldib seda enne põhisööki eelroaks süüa.
Maximas olid kaktusviljad müügile tulnud. Olid soodukad ka, nii et haarasime prooviks. Polnud elus varem neid maitsenud. Hästi ilusa viljalihaga ja maitselt-mahlasuselt meenutasid pirni ja arbuusi segu.
Aga kõige suurem miinus ja mille pärast enam iial ei ostaks: need seemned! Neid on nii palju ja meenutavad toorest tatratangu. Abikaasa arvas, et võib-olla kõrbes hea neid vasakule ja paremale sülitada. Ma ei olnud fänn. Pärast lugesin, et need tohib tervelt alla neelata. Proovisin, aga ei. Andke mulle õuna :D
Tahtsin katsetada, kas meie matkaahi kringlit ka küpsetab. Tublisti sai hakkama! Vahepeal pidin selle mauga ainult vormis ümber keerama, sest ta pidi pikalt ahjus olema ja kippus alt üle küpsema. Aga nüüd on selge: siin saab kringlit ka teha.
Täidisesse panin maapähklivõid ja šokolaadi. Perele väga maitses, aga ma teeksin järgmisel korral ilma pähklivõita ning tainasse lisaksin rohkem suhkrut ja rasvainet. Kringel peab ikka magusam ja rammusam olema.
Magusast ja rammusast rääkides, siis pildil on pidusai Nutellaga. Need tõid meile mu vanemad, kui ema viimatisel külaskäigul teatas, et poes olid tordid nõmedad ja ta otsustas Nutella kasuks. Kuidas teil tunded on poetortidega? Ma praegu pigem nōustun. Pole aastaid mingit head hitti saanud. Viimati vist imetades, kui keha karjus energia järele, siis sai ikka mõnikord meekook või napoleon koju toodud.
Eredalt on meeles üks hõrk piparkoogine pohlatort, millega maiustasime talveõhtul, kui olime sünnitushaiglast koju jõudnud, keha energiast tühi ning süda rõõmu täis. See maitses lihtsalt taevalikult, eriti pärast seda, kui olin harjunud, et ööpäev läbi imetava ema viimane söök sünnitusmajas on kell 16:30.
Aga see sai siin on Lõuna Pagarite pidusai ja see oli superpehme ja magus! Ma ei tea, ma ei ole üldse eriline saiakeste-pirukate fänn, aga suvel proovisin näljaga ühest väikesest toidupoest ostetud Lõuna Pagarite kohupiimasaia ja jällegi oli see imepehme. Kiidan heaks.
Pildil on üks lahe Hokkaido kõrvits, mille ostsin meile lihtsalt sügiseseks rõõmuks. Ja seda ongi ta teinud nii köögikapil kui aknalaual. Kohe-kohe ju Halloween ehk laste lemmikpüha ja arvan, et siis leiab ta oma lõpu noa all ning naudib oma viimaseid päevi laternana.
Kaunist oktoobri lõppu teile! Ja kohtumiseni juba NOVEMBRIS!? Kuidas see aeg nii ruttu läheb?
Sandra
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Lisa