Metsatare toidujutud: oktoober 1/2

Seekordsest uudiskirjast saab lugeda kodukakust ja nirgist, maitsvatest ja soodsatest poeleidudest ning sellest, milline üks hommikusöök olla tohib. Lisaks mõnusat supi- ja kissellijuttu, vahukoore vahustamist elektrita ning muidugi meie argitoidud koos piltidega!

Nägin ükspäev metsavahel jalutades kodukakku. Vaatasin, et keegi ilus suure tiivaulatusega lind maandub puuoksale ja jälgib mind. Ühel hetkel lükkas ta oma kaela äkiliselt minu suunas ja tõepoolest jõllitas. See oli imeline. Ja alles paar päeva enne seda oli mõnus hall nirk meie talvepuude vahel vonkslenud. Ta on meil siin suures soosingus, sest on usin hiirepüüdja. Oleme ka talvekarvas lumivalget nirki näinud maja juures uudistamas.

Kus ma selle jutuga nüüd jõuda tahtsin? Ahjaa, linnud siin lendavad järjest ära ja ilmad muutuvad jahedamaks. Köögis on fookusesse tulnud liha ja vahukoor. Aga enne üks väike kalajutt. Või siis pigem saiajutt. Meie pere suur lemmik on Maxima hele ciabatta. Ikka sealt saialetist, kus on sõõrikud ja pirukad. Minu arust on see hea hinnaga (0,79 eurot) ja muidugi väga maitsev. Ükspäev vedas eriti. Ciabatta oli ahjusoe ja „Päästa toit“ sektsioonis oli kaks soolalõhet poole hinnaga.

Ciabatta, või ja soolalõhe. Kriminaalselt maitsev. Pere väikseim ka väga armastab seda kala, sööb otse kahvliga. Ja veel üks hea säästunipp: kui tahta ciabattale head, aga soodsat juustu, siis Farm Milk sinihallitusjuust on püsivalt hea hinnaga (viimati 1,35 eurot). See on väga maitsev, ei ole hapukas nagu mõned sinihallitusjuustud.

Hommikusöögiks oleme viimasel ajal isuga söönud hirsihelbeputru. Siia sai nüüd helde käega oliiviõli valatud ja tavaliselt panen sortsu heledat sojakastet ka. Hirsi juures meeldib mulle selle hoopis teistmoodi, kergelt pähkline maitse. Helbed saavad ülikiiresti valmis ka. Sõin hirssi isegi õhtuks, kui seda hommikust oli järele jäänud. Tegin pannil soojaks ja serveerisin koos keedumuna ja tomatisalatiga. Aga hommikuks sööme rõõmuga tegelikult kõike. Polegi sellist reeglit, et kindlasti peab olema hommikukõlbulik söök. Vabalt sobib eilne pasta näiteks.

Ükskord kokkasin peoseltskonnale hommikuks praekartuleid ja kukeseenekastet. Mu unine sõbranna ütles, et appi, Sandra. Hommikuks süüakse ikka jogurtit või müslit! Kell ei olnud üldse mitte varajane ka.

Aga isegi varahommikul enne kooli olen hommikuks kanasuppi söönud. Pärast seda, kui kuulsin, et klassiõde olevat nii teinud. Ema kehitas õlgu ja soojendaski siis mulle eilset kana-klimbisuppi, mida ühel pimedal talvehommikul kell seitse väikese korterilaua taga enne koolibussi helpisin.

Suppidest rääkides, siis see vana hea läätsesupp õnnestub alati. Retsepti leiad SIIT! Lapse rõõmuks rändasid sinna makaronid ka. Talle meeldib need esimesena välja noppida. Ükskord kurtis, et „supp sai tühjaks“, kui oli kõik pirakad kalatükid lõhesupist välja noppinud.

Vaatasime siin Townsendsi ajaloolist söögivideot (SIIT!), kus ta rääkis 18. sajandi „vaese mehe supist“, mis sisaldas veiseliha, herneid, kaalikat, piparmünti ja supi sisse purustatud heeringat! Ning seda kõike serveeriti röstitud saiakuubikutega. Vau, mis kombo. Eriti see heeringas, veis ja piparmünt. Aga ma ei kahtle, et see ikkagi maitsev oli.

Enne kui rammusamate söökide juurde liigume, näitan oma lihtsat jogurtikaussi. Seekord läks sinna maasikajogurt, aga alati on seal ka kaerahelbed, õunatükid ja mulle rosinad, pere väikseimale ilma. Üks väärt vahepala. Eriti need kaerahelbed seal.

Aga mida teha singist? Ma viimasel ajal praen sibulaga ja serveerin makaronidega. Ja siis iga kord mõtlen, kas söön seekord ketšupiga või tomati ja majoneesiga. Peaaegu alati võidab viimane variant. Ikka peab amps köögivilja ka olema. Kindlasti sobiks siia majoneesi asemel ka kodujuust. Ja hunnik värsket peterselli.

Kui ma eelmises postituses mainisin, et arvatavasti saame kõik papa toodud õunad värskena nahka pistetud, siis ma natuke alahindasin seda õunahunnikut. Nii et ahi on huuganud õunakookidega ja pliit õunakissellidega. 

Kisselli teen hästi lihtsalt: potti hunnik õunatükke (kooritud ja puhastatud), paar peotäit rosinaid, natuke kaneeli ja paras ports suhkrut. Siis vesi peale ja keedan oma 10–15 minutit. Lõpus segan sisse kartulitärklise-veesegu. Mulle meeldib pigem vedelam kissell.

Ükspäev tuli kange isu kisselli juurde vahukoort serveerida. Ütlemata maitsev on ikka see klassika. Nagu näha, siis ei jõudnud isegi oodata, et kissell piisavalt jahtuks, ja vahukoor kukkus juba otsast sulama. Aga ikka oli hea. Ja meie off-grid-köögis vahustan koort manuaalselt. Olen ka vispliga teinud, aga kui ema kinkis mulle Tupperware vahustaja, siis saab vahukoor mõnekümne sekundiga valmis. Liigagi hea vahustaja on see, koor sai natuke üle vahustatud. Aga mulle meeldibki selline tugevam kreem. Ja tihti vahustan koort pruuni suhkruga – siis on tal nii mõnus karamelline mekk!

Tallinna vangide ainus magustoit pidi rosinakissell olema. „Ja meie sööme vabatahtlikult!“ naljatles abikaasa.

Tõrvas käies sööme vahel sealses vahva nimega bistroos Väike Tõnisson. Oleme seal aastate jooksul palju kordi einestanud, nii kohapeal kui ka toitu randa või koju kaasa haaranud. Seal on hästi tore omanik, kes sama toredate kaastöötajatega leti taga maitsvaid roogi serveerib. Iga päev on suur valik erinevaid toite, eriti aus on lisandite valik: keedukartul, ahjukartul, kartulipuder, makaronid, tatar, riis. Ja reedeti saab lasanjet! Pere väikseima lemmik on ilmselgelt makaronid ja roosa morss.

Sisekujundus meenutab vanakooli sööklat, tasuda saab ainult sularahas. Pool praadi maksab 3,50 eurot ja terve praad 5,70 eurot. Suppi saab ka. Ja kaasa saab osta, nagu mina seekord tegin (pool praadi). Pildil on makaronid, kaste, klopiliha ja nende hästi hea salat hiina kapsa, makra ja maisiga. Neil on alati hea salativalik.

Tõrvas nägin ka seda kaunist lillepeenart, lihtsalt pidin pilti tegema. Kuidagi nii maitsekas ja lopsakas ja sügisene. Tükk aega imetlesin.

Lõpetuseks minu lillepeenar. Ehk siis üks vapper saialill, mis vesirotirünnakud üle elas. Külvasime kevadel igasugu head kraami, aga peaaegu midagi ei tulnud seekord üles. Abikaasa lausa nägi, kuidas üks salatipea mulla alla sikutati. Mis seal ikka, tuleb uus aiahooaeg. Äkki teen seekord hoopis ürdiämbrid.

Mida head teie oktoobris kokanud olete? Ma suure huviga loeks!

Palju tervitusi metsatarest!

Sandra

PS! Loe eelmisi toidujutte SIIT!

PPS! Kui tahad, et järgmine uudiskiri värskelt sinu postkasti jõuaks, registreeru uudiskirjaga SIIN!